Laeval

See uni ilmnes 11 October 2012.

Sõitsime laeval Stockholmist Tallinna poole. Kuskil ruumis olin mingi voodi peal ühe naisterahvaga ja me miilustasime. Ta oli lükanud ukse kinni. Uks oli nagu mu magamistoa uks. Ainult et ülevalt oli irvakil — miski oli vist vahel. Igatahes m……. ta oma o……lt veidi L….t. Samas nägi n.. poolest p… välja.

Ühel hetkel avastasin end temaga suudlemas. Aga see polnud mõnus, sest ma kas ei tahtnud suudelda või temaga olla. Ila voolas metsikult. Siis märkasin, et ta teeb seda meelega. Ma tahtsin asjaajamistes edasi liikuda ning asusin ta s…..u äärt allapoole nihutama. Kui avasin l..u, tulid nähtavale läikivpunased a…….id. Sel hetkel ta tõmbus tagasi ja solvus. Korraks v…….. ta s…..u alt vasaku s..a ülemine äär ning siis sain aru, et ta oli tahtnud mulle teha r……..st üllatust.

“You did rush too much again,” ütles ta pettunult ja hakkas nutma.

Ta tõmbas s…..u taas üles ning n…., et teises j..as oli v… teistsugune s…. Või siis mitte.

Vaatasin aknast välja. Möödusime parajasti hästi lähedalt mingist rohelusest.

“Ohhoo, mis see on?” küsisin talt. “Ahsoo, õige, jah, me sõidame mööda Göta kanalit,” leidsin ise vastuse. “Teises suunas olime ees ja siis nägime vett ka, aga siin ongi huvitavam.”

Ta oli ukse avanud. Korraga kuulsin, et mu hääl kajab vastu. Siis märkasin ta õlal valget musta sisuga kõrvaklappi. Mõistsin, et ta oli töötanud laevareisijate teadustajana ja unustanud mikrofoni lahti.

“Kas me võiksime nii teha, et mu hääl kõigile ei kostuks?” palusin ärevalt hakates meenutama, mida kõike võisid teised kuulda. Ilmselt mitte palju, sest ma eriti eri rääkinud ega häälitsenud.

Läksin kõrvalruumis asuva toidulaua juurde. Seal pidi toimuma söömine. Kuna mu kaaslane oli kuskile ära läinud, siis otsustasin, et ma ei peagi temaga kõrvuti istuma. Valisin suvalise koha, mille ees oli kartulisalati karp. Siis helistas isa. Aga ma ei saanud vastu võtta, vaid juba hakkas telefon salvestama teadet. See oli ülekanne mingist saatest, mida isa tahtis mulle näidata. Peagi tuli mu kõrvale üks pikk mees ja lükkas mu edasi, sest seal kohal pidi vist tema laps istuma. Avastasin, et mu käes oli kaks mänguautot. Panin need ükshaaval lauale tagasi.

Siis tuli Kalle Bishop. “Kuule, keegi on sulle valjuhäälse sõnumi jätnud!” hõikas ta mulle. Märkasin rahva seas vist minu kaaslast naasvat, nüüd hoopis tagasihoidlikumas helepruunis riietuses endise must-halli asemel. J..gu kattis m…. helepruun s..a- või s…püksi kiht. Ta oli vanem ka. Oluliselt. Üle keskea. Ma ei teinud välja. Vend võttis istet peaegu mu vastas, vahetult laua otsa ääres.

Kommentaarid:

• Säm Ulp
• Tra keda kotib?
• 1
• · 9 y
• Külle Kadarik
• sinu jutt või kopi paste kuskilt
• · 9 y
• Kalmer Piiskop
• Minu alateadvusest pärit.
• · 9 y
• Külle Kadarik
• unistad või päriselt juhtuski nii
• · 9 y
• Kalmer Piiskop
• Paku veel midagi välja, sest nendest kahest pole kumbki õige.
• · 9 y
• Külle Kadarik
• oled sa kindel, et sa ikka õigeid seeni sööd?
• · 9 y
• Kalmer Piiskop
• Millised on õiged?
• · 9 y