Küünarnuki žest egoismi kohta

20230102

Tallinna Ülikooli vanalinna kompleksis oli eksam, eksamineerijaks jaanis priimets. Eksam lõppes ja rahvas lahkus. ta veel vaatas minu kirjutist üle.

“Kuidas maapirni lihtsamini nimetatakse?” küsis ta. ma ei mäletanud. ta ei jäänud rahule, et ma ei olnud lihtsamat nimetust kirjutanud.

Kiire oli tal ka, sest oli lubanud ruumi kasutada kuni teatud kellaajani ja see aeg sai just täis. “Oi, oi, oi!” kustutas ta valguse koridoris, sest ilmselt ei tohtinud ta ka valgustust pärast kokkulepitud aega kasutada. Koristaja oli ka juba kohale tulnud. Igatahes oli koridoris liiga hämar asjade kokku panemiseks ja mul oli palju nodi: lisaks paberitele mõned tühjad plastikpudelid, milliste sees ma puuvett hoiustan, paar nutitelefoni. Meenus, et ta laual olid üksteise peal kaks musta värvi nutitelefoni, mille keegi oli vist unustanud. “Kas võtame nutitelefonid kaasa?” küsisin. — “Vaata, kas need on veel seal!” Ei olnud. Muidugi oli ta need ise kaasa võtnud.

Lausa koristajatebrigaad oli kohale tulnud — keskealised naised, vähemalt üks prillidega. See oli keemialaboratoorium. Välisukse juures olid porigraanulid hunnikus. nad tahtsid mult teada nende koristamise kohta, keegi olevat midagi maininud. ma ei osanud neid aidata. Mõtlesin sellele, kas mu kott saab poriseks, kui seda seal graanulite peal hoian.

Vist üks brigaadi liige oli noor naine, kellega olime hiljuti tutvunud, ja ta sebis seal ringi. Liikusin koridoris teise korruse fuajeesse, kus oli rohkem rahvast. Üks voodi oli ka, millel blond punaste huultega neiu oli end magama sättimas. Oli teine osaliselt teki all, öösärgis, istus veel ja seejärel lebas. Mainis midagi kooliminemise viitsimise kohta. Otsustasin temaga vestlusse asuda: “Ma ka ükskord mõtlesin, et ei läheks kooli. mul oli paus ja läksin koju, magasin, pärast oli vaja tagasi minna, aga olin juba 20 minutit hilinenud. Otsustasin ikka minna. Sest kui ma ei ole oleks läinud,…” — tahtsin lisada, et siis ma oleksin laiskust edasi edendanud ja poleks ka edaspidi ehk läinud. Parasjagu möödus eelnevalt mainitud noor naine ja nähvas: “Siis sa ei oleks olnud siin voodi juures.” ta oli ilmast arvanud, et ma voodil olevat neidu sebin ja mulle meenus, et tegelikult pidin ma hoopis teda sebima. Igatahes jätkasin: “… Vähemalt olin kohal.”

Rahvas asutas end minekule. Nägin trepi juures ühe piirde taga prillidega jakot. Tervitasime üksteist. Ütlesin: “sina jälle.” ta tõstis oma musta värvi nahkjopes parema küünarnuki otse ette ja ütles, et tahab mulle selle žestiga midagi egoismi kohta näidata. Keegi ühine meessoost tuttav oli veel meie juurde jõudnud ja ma ei saanud teada, kas tema või minu egoismi kohta. Ehk ei meeldinud talle, et ma seal fuajees valjusti vestlema asusin?

Läksin treppi mööda alla ja hoonest välja. Jõudsin hoovi, kus oli palju autosid ja üks liinibuss oli vist ka. Ukerdati, et välja saada. nood meessoost inimesed jäid sinna ka vist ennast välja sebima. mina märkasin, et autoavaustele lisaks oli kaks madalate trepiastmete ja pikkade mademetega keerdus käiku üksteise kõrval jalakäijatele. Üks poiss jooksis minu poolt vaadates vasakpoolsema kaudu mulle vastu ja ütles, et õppejõud tohivad ka. Seega siis selle kaudu väljuda. ma väljusin parempoolse kaudu.

Kaks väikest tüdrukut olid käigu teisel poolel aia ääres, üks roninud aia peale.

Leidsin end tuttavast kohast. Ütlesin endale, nagu tahtnuksin kellelegi muule seletada, kui kiiresti selle käigu kaudu sellesse kohta sai. mulle meenus, et olin jätnud uurimata, kui palju ülikooli kohvikus roog maksab. Olin kuskilt meelde jätnud, et vähe. Igatahes tagasi ei läinud ja keerasin vasakule, et ühe putka juurest läbi minna, sest sealt võis ka rämpssööki osta. Mõtisklesin veel, et see on vast ikkagi kallim. Palju inimesi olid otsesel plaatidest teel ja ma ei hakanud neist läbi trügima. Läksin vasakult ümber muruplatsi. Kui jõudsin ühe poeukseni, jõudis minust ette veel kaks meest. nende järel trügisin nüüd ühest joodikvenelaste massist läbi. Üks poiss seisis otse minu teel ees, ma lihtsalt nügisin ta kõrvale. tema hakkas samaaegselt minuga vene keeles rääkima: tahtis teada, millal ma viimati rasmusega suhtlesin. Ütlesin, et siis, kui me kõik koos viimati sadamas kohtusime.

Silmitsesin putkas müüdavat. Ei olnud isu midagi osta. “Mis mure sul muidu on temaga seoses?” Ja ta seletas puhtas eesti keeles: “ma ei oska endale töötajaid otsida.”