Ilmamuutus
Lumetormi järgses päevas läksin rõdule. Oli mõnusalt soe — 19 °C õhutemperatuur. Kui alles eelnevas õhtus oli lumekihi paksus paarkümmend sentimeetrit, siis nüüdseks oli kogu lumi sulanud ja mu ees laius veeväli. Lumesulamisveest oli tiik hakanud üle ajama.
Nägin üht autot maja poole liikumas. Heitsin pilgu ümber rõdu seina paremale ja nägin, et üht valget müüri oli hakatud ehitama. Arvasin, et meie maja kollane aed asendatakse valge müüriga. Ent siis meenus, et ma polnud oma majas.
Kuid siiski olin või nüüd olin. Ja enda rõdul olin. Üks tõstuk oli paigutatud otse minu rõdu ette ja sellega tõusid töömehed asetades mu rõdu ääre külge tagasi taimepotid taimekasti sisse. Kas taimekast oli alla kukkunud? Siiski mitte, sest ka teiste taimekastidega toimetasid nad samamoodi. Taimekastid olid hingedega rõdu ääre küljes ja neid sai kausina ka sissepoole keerata.
Nad olid taimekastid teistpidi keeranud, et saaksid inimesi üle rõdu ääre transportida. minu rõdul oli hulk inimesi. Ja all murul oli päevitusriietuses tekkide peal hulk inimesi. Küsisin ühelt rõdulviibivalt mehelt, mis toimub. Ta vastas lühidalt: “Karantiin.” Nägin, et all oli üks paar inimesi — mees ja naine, kellest naine püüdis mehe kohal hellitavalt teda lohutada. Töömees läks nende juurde ja eraldas naise mehest. “Covid,” lisas rõdul olev mees. Mõistsin, et päevitajad olid tõstetud karantiini ja rõdul olid vabad inimesed. Rõdul olev mees püüdis midagi oma ülahuule küljest ära saada. Ilmselt neid testiti ja need olid testijäägid.
mul oli hea meel, et mind ei testitud ja ma kogemata tervete hulka arvatud olin.
Tahtsin minna oma korterisse, kuid liiga palju inimesi oli rõdul. Läksin muud teed kaudu. Kõrval oli pood. Sisenesin sellesse. Tahtsin sealtkaudu jõuda koridori, et siseneda oma korterisse. Kuid sein, kus oli varem olnud poeuks, ei sisaldanud enam ust, vaid oligi üks terve heleroheline sein.
Selgus, et see kõik oli unenägu.
Ülikoolilinnakus sattusin segadusse, sest seal oli üks tunnel, mida mööda liikudes sai kuidagi kaudselt ühest hoonest teise. minu käevangu võttis üks neiu, kes hakkas seletama, mida me usulaulmise sessioonis teeme. Kui jõudsime ühte ruumi, kus oli palju inimesi, siis teiste kuuldes ühele enam kui keskealisele naisele rääkisin oma unest: “… Lumi oli sulanud ja vett oli väga palju. Rohi oli tärganud, kõrgeks kasvanud ja heinastunud, nii et ainult kuivanud rohukõrred turritasid veest välja.”
